Valmistudes 2021. aastaks, leidsime palju huvitavat, mistõttu oli raske keskenduda ühele teemale. Seepärast otsustasime pühendada jaanuarikuu nendele asjadele, mis on saanud meie elu osaks ja ilma milleta on inimkonna elu juba keeruline ette kujutada!

 

Galileo Galilei leiutatud teleskoop on nüüdseks 400 aastat vana. Sellest algaski teleskoopide ajalugu. Galileo teleskoobi objektiiviks oli üks koondav lääts, okulaarina aga toimis hajutav lääts. Selline optiline disain ei pööra kujutist ringi (annab maapealse pildi). Galileo teleskoobi peamine puudus on väga väike vaateväli. Kuid tuleb tõdeda, et sellist süsteemi kasutatakse tänapäevani teatribinoklites ja vahel ka isetehtud amatöörteleskoopides.

Helihark on instrument kindla helikõrguse määramiseks ja taasesitamiseks, teisisõnu kammertoon. Praktikas kasutatakse seda muusikariistade häälestamiseks ja koorilauljate jt häälestumiseks ning see toimib helikõrguse standardina. On olemas mehaanilisi, akustilisi ja elektroonilisi heliharke. 310 aastat tagasi, täpsemini 1711. aastal, leiutas Inglismaa kuninganna õukonna trompetimängija John Shore lihtsa, kaheharulise metallist kahvli sarnase eseme, mis on vajalik kõigile muusikutele ja muusikariistade häälestajatele. Seda „kahvlit“ hakati nimetama helihargiks. Sümfooniaorkestrid kasutavad tänapäeval harva heliharki. Aga kui orkestriga mängib tiibklaver, siis on kõik orkestri instrumendid juba selle järgi häälestatud ja enne kontserti peaks klaver olema helihargi järgi korralikult häälestatud.

Stopper – kui vaja, kasutame sellist rakendust telefonis, kuid tuleb meeles pidada, et enne mobiiltelefonide ajastut kasutas inimkond aja täpseks mõõtmiseks mehaanilist stopperit. Inimene tunneb kella juba ammusest ajast. Alguses täitis ajanäitaja rolli päike, seejärel vesi, liiv ja koguni tuli. Kuid selliste mõõtmiste puhul ei saanud rääkida erilisest täpsusest. Selline mõõtmine võis anda vea mõnest minutist kuni poole tunnini. Mehaaniliste kellade tulekuga on olukord mõnevõrra paranenud. Esiteks sai võimalikuks kellaaja määramine minuti täpsusega, sekundiosuti ilmumisega sekundi täpsusega. Kuid ikkagi oli sellisest kellast päris stopperini veel pikk tee. Näiteks ei saanud säärast kella suvalisel hetkel peatada või käivitada. Ka mõõtmistäpsus ei olnud veel kaugeltki ideaalne. Esimesi päris stoppereid mainitakse 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses. Niipalju kui on võimalik järeldada, olid need peaaegu samasugused seadmed, nagu kasutati kuni 20. sajandi keskpaigani, see tähendab mehaanilised stopperid.

Tikud – meile võib tunduda, et need on alati olemas olnud, kuid tegelikult leiutati need alles 195 aastat tagasi ning massilise kasutuselevõtuni läks veel aastaid. Kuidas inimesed küll enne tikkude leiutamist tuld läitsid? Esimene inimeste omandatud tule süütamise meetod oli ühe puidutüki hõõrumine teise vastu. Hiljem leiutati tulekivi, mis toimis põhimõttel kivi vastu kivi või metall vastu metalli. Löögisädemeid andsid ennekõike mineraal püriit, mis sai sellest oma nime, ja ränikivi. Tule süütamiseks päikesekiirte abil olid kasutusel läätsed. Selleks, et süüdata uuesti lõke või ahi või läita küünal, oli vaja, et hõõgumine muutuks põlemiseks, mida on üsna keeruline saavutada. Selleks tarvitati väävlitikke – need olid sulatatud ja tahkestunud väävli sisse kastetud pirrud. Tavaliselt jäeti ahju alati hõõguvad söed. Neid võis laenata ka naabritelt. Õlilambi sees ikoonide all oli võimalik kasutada ka pidevalt põlevat tuld.

Faraday seadus: elektromagnetiline induktsioon Oli 1831. aasta ja võiks küsida, mille poolest see siis nii oluline oli, kuid ilma selleta ei oleks tänapäeval raadioülekandeid, mitmesuguseid arvesteid (vee, gaasi ja elektri jaoks). Tänapäeva olulised füüsika-alased uuringud toimuvad sünkrofasotronide valdkonnas. Generaatorid, trafod ja palju muud, ilma milleta on tänapäeva maailma võimatu ette kujutada.

Saksofon – 180 aastat vana! Kas seda on palju või vähe? Ilmselge on, et see on paljude kuulajate ja eriti džässisõprade lemmikpill. Öeldakse, et saksofon on instrument, mis suudab kõige täpsemini edasi anda inimhääle sarnast soojust ja hellust ning seda tänu ühele inimesele – Adolphe Saxile. Huvitav on asjaolu, et Sax esitas oma elu jooksul patendiametitele veel umbes 50 patenti ja sertifikaati. Ja ometi ei olnud tema peamine leiutis inspireeritud kahuritest, vaid muusadest: jõudnud 1836. aastal Pariisi, huvitus Sax eelseisvast kohalike sõjaväeorkestrite reformist ja mõistis, et tema leiutatud võimas puhkpill sobiks imehästi nii paraadidele kui ka sõtta. Esimest sellist muusikariista, milles Sax ühendas klarneti lesthuulikuga kitsenenud toru, oboe klappmehhanismi ja bassklarneti kontuuriga, esitleti 1841. aastal Brüsselis toimunud tööstusnäitusel.

Planeet NEPTUUN – Päikesesüsteemi kaheksas ja Maast kõige kaugemal asuv planeet. Läbimõõdult paikneb see neljandal ja massi poolest kolmandal kohal. Neptuuni mass on Maa omast 17,2 korda ja ekvaatori läbimõõt 3,9 korda suurem. See planeet on saanud oma nime Rooma merejumala järgi. Selle astronoomiline sümbol  on Neptuni stiliseeritud kolmhark. 23. septembril 1846 avastatud Neptuunist sai esimene planeet, mis avastati tänu matemaatilistele arvutustele.

Singeri õmblusmasin – 170 aastat tagasi, 12. augustil 1851 patentis Ameerika leiutaja ja ettevõtja Isaac Singer õmblusmasina. Tänu tugevale konstruktsioonile ja täiustatud mehhanismile saavutas see uudseim toode uskumatu populaarsuse. Kuid paljuski oli ettevõtte edu taga ka Isaac Singeri anne, sest ta suutis tõhusate turunduslahenduste abil veenda miljoneid peresid oma toodangut ostma. Tänapäeval on SINGER USA korporatsioon, mis toodab kosmose- ja sõjatehnikat, kodumasinaid (õmblusmasinad, elektriseadmed), mootoreid, mööblit ning muid seadmeid.

Tõmblukk-kinnis ehk kettkinnitis, mille ta kavandas ja leiutas 1891. aastal, on Judsoni tähelepanuväärseim leiutis. Judson on tunnustatud välgu leiutajana. Tema tolleaegset metallist tõmblukku nimetati klamber-, mitte tõmblukuks – see nimetus tekkis alles palju aastaid pärast tema surma. Täna on meil riideid ilma tõmblukuta raske ette kujutada.

Kirjaklamber saab 2021. aastal 120-aastaseks; ei ole teada, kes täpselt selle välja mõtles (on erinevaid versioone), kuid see ei olegi kõige tähtsam. Oluline on, et tänapäeval ei kujuta ühegi kontori tööd ilma selle väikse vidinata ette.

Karaokemasina leiutas muusik Daisuke Inoue, kes sündis 1940. aastal ühes Jaapani väikelinnas. 28-aastaselt hakkas ta raha teenimiseks mängima klahvpille söögikohtades, kus jaapanlastele meeldis elava muusika saatel laulda. Ühel päeval pöördus Daisuke poole ühe väikefirma president ja palus teenet. Ta plaanis kohtumist klientidega ühes teises linnas ja teadis, et peo lõpus palutakse tal laulda. Tema aga oskas laulda ainult Daisuke klaverimängu saatel. Niisiis palus ärimees muusikul oma lemmiklaulud lintmakile salvestada (kunagi oli kasutusel ka selline helikandja!). Paar päeva hiljem naasis ärimees väga rahulolevana ja palus veel paar lugu salvestada. Sel hetkel tuli Daisukel idee: võiks olla mikrofoni, kõlari ja võimendiga seade, mis mängiks soovitud lugu raha eest. See juhtus 1969. aastal Kobe linnas. Kuid leiutis sai populaarseks alles 1971. aastaks. Varsti haaras kogu maailma karaokemaania. Daisuke müüs oma masinaid 100 miljoni dollari eest aastas. Kuid ta ei patentinud oma leiutist. Idee korjasid üles suurettevõtted, mis lõid lõpuks miljardite dollarite suuruse turu. Daisuke firma aga läks pankrotti.